Kirjandusõpetajad vaatasid jaanuarikuus avatud silmadega ringi ja otsisid väljakutseid. Väljakutseks sai meeldiva ja kasuliku ühendamine: võtsime ette rünnaku õpiveebidele, et II kooliastme kõik õpilased tunneksid end seal liikudes kindlamalt ja õpetajatenagi saaksime kindlust seal toimetada. See oli meie esmane, kuid varjatud eesmärk. Ainealaselt tegelesime loovkirjutamisega. Tutvusime kirjandustunnis haikunimelise Jaapani luuležanriga ning iga õpilane sai haikude kirjutamisel kätt proovida. Kõik 4.-6. klassi õpilased kirjutasid teemal "Hommik" mitu luuletust ning enda sisetunde, heade klassikaaslaste ja õpetaja abil valisid välja oma lemmiku. Kirjutamiseks-valimiseks kulus üks kirjandustund. Seejärel oli kord kunstitunni käes. Õpilased püüdsid sõna ja pildi kokku sobitada. Tehnika, millega luuletusele läheneti, oli õpilase vaba valik. Enamik õpilastest kasutasid viltpliiatseid või pliiatseid, kuid oli ka ootamatuid lahendusi. Mõnel klassil õnnestus haiku pildile püüda ühe tunniga, mõnel klassil kulus selleks rohkem tunde. Kui tööd valmis, suundusime arvutiklassi, kus õpilase ülesanne oli 1) oma tööd pildistada, 2) lisada pilt õpiveebi sissekandele, 3) anda tööle lühike tekstiline kaastekst. Hulk õpilasi said ülesandega edukalt hakkama, kuid oli neid, kelle jaoks foto ühest vahendist teise (telefonist lauaarvutisse või tahvelarvutist lauaarvutisse) transportimine oli väga keeruline. See väljendus ka õpiveebi jäetud kommentaarides. Õpiveebis toimetamisele kulus tund. Seitse klassitäit õpilasi kirjutas ja joonistas haikusid mitte juhuslikult, vaid veel ühe väikese tagamõttega: nimelt toimus ülemaailmne konkurss "14. maailma laste haiku konkurss" (vt lähemalt Eesti-poolse korraldaja MoshiMoshi kodulehelt). Kuna töid kogunes tõeliselt palju, valisid õpetajad viimasel hetkel väikese osa neist saatmiseks (vt videost, millised tööd ümbrikku sattusid). Kas saime, mida tahtsime ehk eesmärkide täitmisest... Jah! Kuna osa töödest sattus 1662 töö hulgas konkursile ja eeldatavasti neid ei tagastata, siis on näha õpiveebi kasulikkus: õpilasele jääb pilt ja kogemus digitaalsena alles. Lisaks teavad kõik 4.-6. klassi õpilased, mis on haiku, neil kõigil on kogemus loo illustreerimisest. Õpetajad õppisid ka: väga kiiresti ja sujuvalt saab koos planeerida ja plaan ellu viia, õpiveebi kasutamisest tekkiv peavalu kaob, kui tund lõppeb, töö tehtud ja järgmisel korral samasuguse operatsiooniga hõlpsalt hakkama saadakse. Kristiina, Kristel, Eveli, Karin ja Reet
0 Comments
Leave a Reply. |